Erik 24864IADB Blog

Ärivaraline EULA (suletud lähtekood) annab arendajale täieliku kontrolli tarkvara üle, võimaldades teenida tulu litsentsitasudest ning tagades, et kasutajate tehtud muudatusi ei pea avalikustama. Samas on see lähenemine vähem atraktiivne kogukondliku arenduse seisukohalt, kuna suletud lähtekood ei soodusta vabatahtlikku panustamist ning võib tekitada kasutajates umbusku selle toimimise või turvalisuse suhtes. Kui ärimudel nõuab maksimaalselt kindlat kontrolli ja soov on koodi konfidentsiaalsust säilitada, on ärivaraline EULA üks loogiline valik. Teiseks võimaluseks on GNU GPL, mis on tuntud tugeva copyleft-põhimõtte poolest. GPL kohustab kõiki tuletatud töid olema samuti sama litsentsi all, mistõttu tagab see, et tarkvara jääb vaba ja avatud lähtekoodiga. See soodustab kasutajate ja arendajate ühist panust, sest iga uus funktsionaalsus muutub automaatselt ka teistele kättesaadavaks. Paraku võib tugev copyleft mõnes ärivaldkonnas olla takistuseks, sest GPL-koodi kasutamine nõuab avatud...

Milline WIPO intellektuaalomandimudeli komponent töötab kõige paremini – ja milline vajab reformi? Digiajastul on intellektuaalomandi (IO) süsteem olulisem kui kunagi varem. WIPO (World Intellectual Property Organization) on loonud mitmekesise IO-mudeli, kuhu kuuluvad patendid, autoriõigused, kaubamärgid, disainilahendused, ärisaladused ja litsentsid. Kõik need ei tööta aga ühtemoodi hästi – mõni komponent on ajaga paremini kohanenud kui teine. Autoriõigus – tugev ja ajakohane Autoriõigus on täna üks paremini toimivaid süsteemi osi. See on edukalt kohandunud digitaalse levitamise ja voogedastuse ajastuga. Näiteks platvormid nagu YouTube ja Spotify suudavad automaatselt tuvastada kaitstud sisu ning rakendada vastavaid reegleid (nt tulu jagamine või eemaldamine). Autoriõigus tekib loomisel automaatselt ega vaja keerulist registreerimist, mis teeb selle loomeinimestele hästi ligipääsetavaks. Patent – aeglane ja kohmakas Kõige rohkem vajab reformi patendisüsteem. Kuigi selle eesmärk on kai...

Netikett eelmisest sajandist, mis on kaotanud relevantsuse tänapäeva moodsas ühiskonnas "Austa teiste inimeste aega ja võrguühendust" 1990-ndatel tähendas see, et pidi olema kokkuhoidlik suurte failide saatmisel või piltide/manuste jagamisel, sest enamikul oli aeglane modem või piiratud internetiühendus.  Tänapäeval on lairiba- ja mobiilne internet muutunud nii tavapäraseks ning odavaks, et netikiiruse "pahatahtlik" raiskamine pole enam paljude jaoks eraldi murekoht. Loomulikult on sisutootjad ja kasutajad endiselt kohustatud käituma mõistlikult – näiteks ei tasu saata suurte failidega spämmi. Kuid puhtalt tehnilisest "võrguühenduse kulu" vaatest on see varasem reegel nüüd pigem ajaloolise tähtsusega. Kuigi kui sügavamalt vaadata teemasse, siis tänapäeva meediumid on ülesehitatud kasutajate vaates täpselt nii, et kasutaja sukelduks võimalikult palju rakendusse mis imeks ta sinna sisse, kas või tuua näiteid mis on hetkel eriti relevantsed: Tiktok, Youtube, ...

 E-riigi varjupool: kas Eesti upub jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemidesse? Eestis, mida peetakse sageli digitaalse ühiskonna eeskujuks, on jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemid üha aktuaalsemad, tuues digiaediku probleemidena välja kas või kõige hiljutisema tarkvara vea mis toimus Elisas(https://www.delfi.ee/artikkel/120361733/elisa-sulges-ajutiselt-iseteenindusportaali-kasutajad-said-vea-tottu-ligi-voora-inimese-kontole), tänu millele toimus andmelekke, kus oli võimalik kuvada tarkvara vea tõttu ühe isiku personaal andmeid täies mahus. Ja kui minna aastanumbril tagasi täpselt üks aasta siis oli veel aktuaalsem, andmelekke mis puudutas rohkem kui 700 000 kliendi andmeid seoses Apotheka kettiga(https://www.err.ee/1609302060/kelmid-varastasid-700-000-apotheka-kliendi-andmed). Digitaalse Eesti kahe teraga mõõk: eeskujulik e-riik, kuid haavatav privaatsus Ühelt poolt on Eesti e-riigi mudel eeskujulik ja mitmed riiklikud teenused, nagu e-valimised, digiretseptid, ja...