Jälgimiskapitalism ja digiaedik Eestis

 E-riigi varjupool: kas Eesti upub jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemidesse?

Eestis, mida peetakse sageli digitaalse ühiskonna eeskujuks, on jälgimiskapitalismi ja digiaediku probleemid üha aktuaalsemad, tuues digiaediku probleemidena välja kas või kõige hiljutisema tarkvara vea mis toimus Elisas(https://www.delfi.ee/artikkel/120361733/elisa-sulges-ajutiselt-iseteenindusportaali-kasutajad-said-vea-tottu-ligi-voora-inimese-kontole), tänu millele toimus andmelekke, kus oli võimalik kuvada tarkvara vea tõttu ühe isiku personaal andmeid täies mahus.

Ja kui minna aastanumbril tagasi täpselt üks aasta siis oli veel aktuaalsem, andmelekke mis puudutas rohkem kui 700 000 kliendi andmeid seoses Apotheka kettiga(https://www.err.ee/1609302060/kelmid-varastasid-700-000-apotheka-kliendi-andmed).

Digitaalse Eesti kahe teraga mõõk: eeskujulik e-riik, kuid haavatav privaatsus

Ühelt poolt on Eesti e-riigi mudel eeskujulik ja mitmed riiklikud teenused, nagu e-valimised, digiretseptid, ja maksuamet on muutunud globaalselt tunnustatud standardiks. Samas on just riigi kõrge digitaliseeritus loonud olukorra, kus jälgimiskapitalismi potentsiaal on suur – andmed liiguvad erinevate teenuste vahel kiiresti ja sujuvalt, mis loob riskid isikute privaatsusele, aga samas ma tooksin välja ka head näite, et igal ühel on võimalik riigis jälgida kuidas tema andmeid kasutatakse(https://www.ria.ee/riigi-infosusteem/inimkeskne-andmehaldus/andmejalgija), selline tööriist annab igale riigikodanikule võimaluse analüüsida kuidas tema andmeid on reaalselt kasutatud.

Avalikus internetiruumis ja tavameedias on üha enam märgata andmete ärakasutamist ning personaliseeritud reklaamide survet, mis näitab, et jälgimiskapitalism ei ole Eesti kontekstis marginaalne probleem. Näiteks suuremad uudiste portaalid, sotsiaalmeedia ja e-kaubandusplatvormid koguvad massiliselt kasutajate andmeid, et pakkuda suunatud sisu ja reklaami, mis suurendab sõltuvust ja mõjutab tarbijate otsustusprotsesse kuigi seda tendentsi on märgata üle kogu maailma, sest internetil ei ole piire.

Digiaediku teema on samuti aktuaalne, sest kuigi Eestis on internetiühendus ja teenused laialdaselt kättesaadavad, eksisteerib digitaalne lõhe erinevate elanikkonnagruppide vahel. Näiteks eakad ja majanduslikult haavatavad grupid võivad olla kõrvale jäetud digitaalsete teenuste kiire arengu tõttu, kuna vajalikke oskusi orienteeruda asjalikkult internetis või piisavalt vahendeid ei ole, et seda turvaliselt ja kiirelt teha(vpn, kiire andmeside).

Mustemate stsenaariumide kohaselt võib jälgimiskapitalism põhjustada sügavamaid ühiskondlikke lõhesid, samuti suurendada privaatsusrikkumisi ning vähendada usaldust e-teenuste suhtes, kas või seosnev juhtum mis oli eelnevalt mainitud seoses Elisaga. Lisaks on murettekitav tendents, et suurandmete töötlemisel võivad ettevõtted hakata kujundama inimeste tarbimisharjumusi ja isegi poliitilisi vaateid, eelkõige kui tegemist on niiöelda anonüümsete hääletustega, ehk hääletustulemustega mida on võimalik kergelt manipuleerida kasutades automatiseerimist.

Positiivsem stsenaarium eeldab, et Eesti jätkab digitaalsete lahenduste reguleerimist ja arendab välja tugevamad isikuandmete kaitse mehhanismid, võttes kasutusele läbipaistvamad ja inimesekesksemad andmetöötlusmudelid. Siin on oluline roll teadlikkuse tõstmisel, kodanikuühiskonna surve suurenemisel ning ka seadusandlikel algatustel.

Kokkuvõttes on Eestis jälgimiskapitalism küll tõsine probleem, kuid sellega on võimalik hakkama saada, kui ühiskond suudab tagada piisava läbipaistvuse, rakendada rangemat regulatsiooni ja kasvatada inimeste digitaalse teadlikkuse taset, eelkõige peab algatus saama alguse individuaali teadlikkuse tõstmisest.